post

@Muster

Tervitan teid, armsad, esmakordselt  Mustri uuelt kodulehelt, kuhu on mõnusalt ja mugavalt kokku sulanud nii Muster, @Home kui ka Mustri blogi lehekülg. Kõik sõbralikult koos, uue ja särava ilmega. Uuenduskuuri said nii meie logo kui kogu kodulehe kontseptsioon. Uurige järgi! – www.muster.ee :-)

Oleme viimastel nädalatel salongi nii külluslikuks ja kauniks sättinud.  Ootame … ja ootame …pühasid… Olles isegi kõige selle sära ja ilu keskel istun ikkagi ja ainult unelen oma suveöö unenägudes, suutmata aru saada, et kohe on koputamas uksele kolmas advent. Kokkuvõttes on täiesti ükskõik , kas minul see tunne on või mitte, kihutab kohale paari nädala pärast jõulumees ja miski ei vabanda mind välja, kui ta minu jõululauast käsi laiutades mööda tuhiseb.

Niisiis viimane aega end kokku võtta. Ja tegelikult, kui hoo juba sisse saab, siis on Mustris ju imeline valik kingiideid, mis saajale meenutavad, et südamest tehtud kingid, olgu kui tahes pisikesed, on need kõige armsamad. :-) Uuel kodulehel ongi palju ideid, soovitusi, inspiratsiooni ja muud infot, mis peaks igale mustri-sõltlasele ja VEEL mitte-sõltlasele korraliku hoo sisse lükkama.

Oluline pisiasi veel!!! Kui te siin nüüd siis surfate, ärge unustage kõlaritesse volume ´ i  lisamast. Kas pole õigesti öeldud, et muusika ravib – õnnelikuna kuuleme viisi ja kurvana mõistame sõnu. Vahet põhimõtteliselt pole, millises meelteseisundus meie siin oleme…. Naised nagu iga teine – kes on parasjagu hoitud, kes murtud südamega – paitab siiski…Meie naiste hetkelemmikud ehk lummavad teidki. :-)

Ootame teid  aadressil www.muster.ee (ja kahtlemata ka aadressil Pärnu mnt 139 Tallinnas)! Katsume edaspidi hoolsad olla ja kõike hetke puudutavad uudised ilusti üles riputada. Aga kindlasti ärge unustage meid ka Facebook´is, kus igapäevaselt kõik uus ja huvitav üles saab pandud.

Kummardus! Täname tähelepanu eest! :-)

post

Ettevalmistused jõuludeks

Midagi pole parata – jõulud lähenevad kindlal ja rutakal sammul. Igal aastal, kui oktoobrikuu viimastel päevadel paneme salongi esimese kuuse püsti, sosistavad külastajad pettunult: „Juba jõulud!?“

Aga siis… vaid mõni nädal ja tegelikult kiirustavad nad juba üksteise järel Mustrisse kingitusi ja jõuluehteid ostma. Sel hetkel tunduvad nad tänulikud, et Muster neid oma jõulutuledes ootab. Aeg läheb nii kiiresti.

Meie tõepoolest alustame varakult, aga just sellepärast, et kõik õigeks ajaks ilusti valmis jõuda. Esimest advendiküünalt süüdates tahame ka rõõmu tunda oma kaunitest väljapanekutest ja ilusast kaubast. Ei taha enam istuda salongi tagaotsas kastikuhjade vahel ja mullikilest klaasmunasid välja harutada. Jõuluväljapanekute tegemine on ikkagi meie jaoks loominguline protsess ja nõuab aega! :-)

Algus on alati tormiline. Nädalapäevad tagasi lõppes @Home´i poolel seinaehitus ja me proovisime oma elamist selle järgi paremini sättida. Nõnda kujuneski välja, et kassa nihkus hoopis ruumi keskosa poole ja aknaalune sai uue settingu jaoks ruumi juurde. Kokkuvõttes oli see lahendus meile meeltmööda kõigile. Hommikul asja naistega arutades, tundus ettevõtmine suur ja tülikas, kuid õhtuks plaksutasime oma tublidele meistritele ja nautisime  kordasaanud saali ilu. Aga ega siis sellega asi piirdunud. Saanud värskustandvast muudatusest inspiratsiooni, kukkus ka Mustri pool oma seinu lammutama. Merle käis nõutuna pool päeva ringi, mingi tünn, pann või oks näpus ja tundis suurt raskust eesseisvate päevade pärast. Külli oma sädemeid pilduva pilgu ja naeruga pani aga kogu seltskonna ühise eesmärgi nimel end liigutama. Sellised eksprompt tekkivad ideed, plaanilahendused ja mõttevälgatused on meil Mustris üpris tavalised ja keegi enam ei imesta, kui rahulikuna näiv päev võtab tuurid nii üles, et kontor kolib järgmisesse nurka või paar vaheseina nihkub sinna ja tänna. Mitte miski ei pane imestama. Merle lihtsalt ohkab! Janek ütleb: „Saab ikka!“ ja Argo ütleb tavapäraselt: „Täna ei saa!“ ning vurab  ehituspoodi kipsplaate tooma, tulles tagasi veidi rahunenuna ja koostööaltimana.

Mõni tund hiljem viskab Janek juba vastvalminud seinale tapeeti peale ja naised tiirutavad tema ümber pildiraamide, peeglite ja küünlajalgadega, et saaks juba kõik paika sättida.

„Oodake nüüd! See peab kuivama! Ei saa kruvisid panna veel. Ära pane seda tooli siia ette! Ära tassi neid vidinaid siia jalgu!“. Aga naised ei saa ju parata, et nad nii kujundustuhinas on… Looming nõuab oma tempot ega hooli mingi liimi kuivamisajast. Vaimusilmas ripub juba lühter juba laes ja särab peegel seinas.

Sagimise vahel soovib üks klient kassas tasuda keraamilise kuusepuu eest ning siiralt imestades hüüatab Veronika: „Issand, proua! Ma pole meil näinudki sellist kuuske! Ilus kuusk! Ei no tõesti…. Ega ei jõua kõike siin näha! Kust see siis nüüd tuli!?“  Proua rõõmustas, et nii hinnatud toote leidis ja kuusk pakiti hoolikalt paberisse.

Päkapikke, jõulukonnasid ja inglitiibadega poisse riputame ringiratast. Uus rinnuni kõrguv kast sõidab sisse tagantuksest ja osavalt paigutatakse kõik salongi peale laiali. Mari vaatab kõrguvaid kuhjasid kärudes ja põgeneb nurga taha, sest see pilt, mis avaneb, on tema sõnade järgi „kobrutav“ lopsakus, mis ei haaku mingist otsast tema olemuse ega ideega. Eks see „kobrutus“ veereb talle käruga järgi ja pääsu pole.

Lõpptulemusena teevad nad ikkagi koos Merlega taas kord imelised settingud, mis salongi kaunistavad ja inimesi inspireerivad.

Kõige selle keskel üritame olla olemas ka oma klientide jaoks. Nii, et ära olge kohkunud, kui kogu kassa-rahvas on kusagile laiali jooksnud ja teenindajaid nagu polekski. On küll! Otsige kuuskede juurest! Kindlasti jälle riputavad mingeid kulinaid seal! Või minge sinna, kust kostub naer. Teate, igal koosoleku lõpus saame traditsiooniliselt riielda meie juhataja Jane ja Külli käest ka : „… ja kuulge naised. Katsuge nüüd ohjeldada ennast! Inimesed kõnnivad salongis. Teie naerate nii, et kliendid ukse taga tänaval ka kuulevad. Klaasid värisevad riiulitel. Kontrollige ennast ikka natukenegi! Eks ole!“  Ja me muidugi naerame selle peale veel kõvemini, sest Külli oma nakatava naeruga on esimene, kes selleks taas loa annab!

Naer pidigi olema terviseks!

Ilusat nädalavahetust! :-)

 

post

Mari

Ma olen mitmes postituses maininud nimepidi meie kollektiivi liikmeid just nii, nagu te kõik peaksite neid isiklikult teadma ja tundma. Ilmselt paljud püsikliendid juba nägupidi teavadki, kuid et veidikene orienteerumist lihtsustada, siis otsustasin neid naisi teile veidi lähemalt tutvustada. :) Nende endi nõusolekul muidugi mõista…

Kes on see naine, kes jäädvustab Mustrit ühe ja teise nurga alt, kihutab mööda salongi ja tuuseldab kõikvõimalikes nurkades? Iga natukese aja tagant võtab prillid ninalt ja keerutab sangapidi sõrmede vahel, et pidada sekundipikkust mõttepausi? Siis prillid uuesti ninale ja läinud ta kiirel sammul ongi. Konstruktiivne kriitika tema tuules lehvimas, jättes maha mõttepausi, mida teised mõnda aega veel paigal seistes seedivad. Krõbeda ja otsekohese ütlemisega ta muidugi on, kuid arvamus on alati aus ja selles osas ka siiski teretulnud.

Tema nimi on Mari.

Mustri perega liitus ta umbes aasta tagasi. Värske veri, kui nii võib öelda teiste veteranide kõrval, kellel saab juba 10 aastat täis. 😀

Minu esimene lähem kokkupuude Mariga oli aasta alguses, kui külastasime koos komandeeringu korras Taanit. See oli tore ja meeleolukas reis.  Mari on nii muheda ja vahetu olemisega, et kerge on unustada vanusevahe ja raske on kuidagi ebamugavalt tema seltskonnas end tunda. Teda ei heiduta mingi teisejärguline ebamugavus. Vabalt paluks võtta, kui taevast tuleb paduvihm, vaja istuda 6 tundi mingis räpases lennujaamas, hilineme bussile, eksime pimedas  linnaservas või peame loobuma mõnest mugavusest hotellis. Ongi seiklus ju!

Tal on täiesti teadlik ja omamoodi maitse. Stiilne ja konservatiivne. Ei suuda isegi meie satsiliste alusseelikutega mustri naised teda karvavõrragi usku muutma panna. Mustad lakknahast „meeste“ kingad, range joonega kleit või just lahedama joonega „meestekas“ pluus. Aga värvid ja mustrid… julged!!! Ja minu meelest see ongi nii temalik – olles väliselt konservatiivne, on tema sisemus ja hing möllu täis. Ma arvan, et minu silmad pole sellist möllu näinudki! Hetkekski ennast kaotamata, sulandub ta nii noorte, vanade kui ka omaealiste seltskonda nõnda, et kõik unustavad põlvkondade vahe.

Mari on lõpetanud tegelikult Tallinna Tehnikakõrgkool (tol ajal  Tallinna Ehitus- ja Mehaanikatehnikum) arhitektuuri ja sisekujundus erialal ja töötanud pikka aega just sisekujunduse valdkonnas. ARS mööbli konstruktorina (10 aastat), siis ajakirjanduses arvutigraafikuna ja reklaamitegijana (7 aastat).

Mingisuguses muutuste tuules sattus ta Sotka ja Asko mööblikauplusesse, kus ta pikemat aega (14 aatat)  paikne oli. Kahtlemata tuli sealt tohutu pagas, mis eeskätt distsiplineeris just müügi ja töö korraldamise osas. Ilmselt sellepärast on tal ka teinekord nii raske taluda meie sellist family-stiilis bla-blaa´tamist ja tööteemadest kõrvalekaldumist.

Tegelikult kujundamise kõrval on aga üks veel väga oluline hobi. See on nimelt fotograafia. Huvitaval kombel viib üks asi alati teiseni. 2007 aastal selle hobiga tagasihoidlikult alustades, on nüüdseks kasvanud see juba tõsiseltvõetavaks harrastuseks.  Mari liitus toona väikese huvigrupiga juhuse tahtel internetis ja esialgu anonüümsetena ja vaid online vahendusel suhtlevast ringkonnast on tänaseks kasvanud ühtehoidev ja üksteist motiveeriv sõpruskond, kes koos põnevaid fotomatkasid ja muid erilisi ettevõtmisi korraldab. Kõigil oma fotokad, objektiivid kaelas kõlkumas ja seljakotid seljas, sööstavad nad metsa, laande või mere äärde , et püüda kauneid hetki kaadrisse.  Ja tulemus jätab tõepoolest vaatajasse jälje.

Mari ise ütleb, et ta ka ilma kaamerata ringi käies, haarab paratamatult ainult kõikvõimalikke kaadreid, kompositsioone ja nurkasid, mida ja kuidas võiks pildistada. Seda kiusatust nägin temas tõepoolest igal sammul, kui koos välislähetusel olime. Bussiga sõites ja aknast välja piiludes ta ainult seletas „ No vaata, millise pildi siit saaks! „, „Vaata nüüd seda valgust seal!“ , „Sa vaata milline värvide kompositsioon!“ Lõpuks ma tõmbasin oma pea eest ja lubasin tal rahumeeli teha läbi akna umbes 100 pilti sõidu ajal, mis kestis 15 minutit.  Selline kirg on ikka kadestamist väärt!

Mingitpidi on Mari leidnud läbi selle enese ja oma väljundi. Tundub, et ta elus on kõike parasjagu. On töö, on pere, on oma saar, kuhu peitu pugeda. Koht , kuhu minna kui hakkad end kaotama või väsima. Mõtle , kui hea, kui seal saarel on ka veel keegi ootamas! :-)

Imeliste piltidega saad kohtuda sellel aadressil: http://mariprikenfeld.blogspot.com.ee/

 

post

Postimehe ajakirjanike külaskäik

Vahepealsed päevad, nädalad on linnulennul möödunud. Ma ikka aeg-ajal istun oma arvuti ekraani ees ja mõtlen, millest teile kirjutada. Mis oleksid need põnevad nopped meie päevast, mille peale te end mõnusalt istuma ja lugema seate.

Päike on paistnud küll, aga need hallid ja jahedad sügishommikud hakkavad juba võitu saama ja suvist päevitust matma. Mõte käib aeglasemalt ja madalama kaarega just nagu päike.

Nõnda oleme meie ka tööl otsimas uut jõudu, et kuidagi end ümber häälestada ja eneses see sisemine naeratus uuesti üles leida. Võtab morniks, kui hommikul otsid oma mantli ja kaabu välja ja vantsid üle härmas tänava bussipeatuse poole…

Nii… aga kui just täna mõtleksime teistmoodi… proovime mõelda, et iga päev on väärt vaatamist ja kohal olemist. Imeline on kindad kätte tõmmata ja koduuks enda järel sulgeda. Õhk on hommikuti nii erakordselt karge ja värske, et võib juba paari sisse- ja väljahingamisega oma rahutu öö ja magamatusest sasipuntrasse tõmbunud mõtetega jumalaga jätta. Lihtsalt mõnus!

Sellise enesetundega kolmapäeval tööle tulles, oligi päev ilusam ja rõõmsam. Seda enam, et uksest astusid sisse Postimehe kodukauniks.ee vanemtoimetaja Kristel ja fotograaf Liis, kes hirmsas tuhinas olid valmis sukelduma sisustusaksessuaaride ja tapeetide sügistrendide teemasse. Kuidagi on kujundenud meis selline mõnus koostöö, et nad ikka meid üles leiavad ja mõtteid/ideid vahetavad.

Ma ütlen ausalt, et ei tunne end väga kindlalt kaamera ees ja eelistan iga kell pigem kirjutada. Kaamerasse rääkimine tundub hirmutav, sest hiljem ei saa teha oma jutus ühtegi vigadeparandust. Vaatad üha uuesti seda paari minutit läbi ja mõtled, et no mida jutt. Seda ja teist oleks võinud hoopis rõhutada ja lisada, või mõne asja hoopis ütlemata jätta. Mis asja ma seal kätega nõnda vehin, kuhu ma nüüd oma jutuga jõuda tahan jne. Mida rohkem vaatad, seda hullemaks läheb. Lõpuks olen ma juba veendunud, et ilmselt oleks võinud juuksed kuidagi normaalsemalt sättida sel päeval või mingi erksamat värvi salli kaela visata…

Nojah… aga kui sind sinna prozektori valgusesse lükatakse ja mikrofon ette pannakse, siis pole siin enam midagi vaadata ega pikalt arutleda. Peaasi, et väga putrama ei hakka.

Selline see siis sel korral välja kukkus. Oluline sai ikka vist vaatamata kõigele öeldud ja loodetavasti mingi kasulik info sellest ka nii mõnegi kõrvu kostub!

Ühesõnaga! Meil on hullult lai ja ilus valik tapeete!!! Tulge ja vaadake ise! :-)

Lingi videole leiad siit:
http://kodu.postimees.ee/3362843/video-kuidas-koju-tapeeti-valida

post

Mustri sügis

Mustri argipäev pole kunagi lihtsalt mingi suvaline päev. Ega hommikul ei aima keegi, kuhu õhtuks välja jõutakse.

Hiljuti saime teada, et meie kauplusepinna haldaja ampsab endale ühe tüki @Home’i ja peame loovutama suure vitriinakna koos jupikese salongipinnaga.

Jälle kopereerusime ja hakkasime asju eest tõstma. Esialgu tunduvad sellised ettevõtmised täiesti ahastamapanevad. Mingil hetkel aga unustame selle tegevuse lõputuse ning vaadates mummulises kleidis, mummuliste pärlitega ja mummulise käekellaga ringli lendlevat Merlet, kelle nägu särab, kui tegemist on mis iganes rohelise asbiraagus-benodictus oksaga (või mis iganes selle asja nimi oligi nüüd…), saab rõõm ja koostegemise lust võitu.

Kui müügile saabusid möödunud nädalal dekoratiivkõrvitsad, siis ilmselt polekski uut teemat Mustris vaja vähemalt kolm nädalat tõstatada, sest  rõõmu on nendest meie enda naistel olnud juba ülemõistuse palju. Jääb loota, et kliendid jagavad meie vaimustust! Vaadake ometi seda väljapanekut peaukse kõrval!!! :)

Nii, kaldusin ise ka teemast kõrvale… Kuhu ma nüüd jäingi?

Igatahes – tõstame jälle asju eest ja ette. Tuleb üks suurem lammutamine, põristamine ja ehitustöödega leppimine. Vaene Katrin peaks juba hommikul paar rahustavat hingamisharjutust tegema, sest @Home’i  kassa saab olema just seal, kus kilesein püsti tõmmatakse ning trellide ja kirkadega kiivrites onud sisse ja välja hakkavad lippama. Vaesekene! Pea vastu!!!!

Sel ajal kui me seal tervet elamist, kassat, magamistuba ja muud asja lohistasime ja mahutasime, jooksid Mari ja Merle õhinaga oma pottide ja kõrvitsatega. Mari torkis ikka siit ja sealt mingi tühja-tähjaga ja lõpuks loobus meie nurka piilumisest.

Kärt, õnnelik ja heljuv nagu ta viimasel ajal kipub pidevalt olema, oli õnnelik isegi siis, kui ma kell neli pärastlõunal salli kaela viskasin ja üle õla hüüdsin, et see bardakk jääb kõik talle homseks likvideerimiseks.

Jumal eest, täiesti õnnelik oli! Vot mõni mees ikka oskab naist õnnelikuks ka teha! Naine võib siis isegi lõputuna tunduva kaose keskel seista ja naeratada endamisi.

Jälle kaldusin teemast kõrvale…

Nii, et kui te satute lähinädalatel meie poodi, siis keskenduge kõrvitsatele, uutele rohuokstele ja püctus-cactus-rosus (?) õitele, mida Merle täiesti vapustavalt seab ja kindlasti varuge aega, et süveneda Mustri uutesse sügisestesse kompositsioonidesse.

Mari möllas kolm päeva jutti ja ilmselt ei raugenud hoog ka öösel, sest hommikul saabudes oli tal juba unes mingi nurk jälle valmis kujundatud. Jäi ainult mõte teoks teha. Vot selline hoog oli naisel sees!!! Ja muidugi kõik kukkus imeliselt ka välja.

Tulge meie juurde sügist vaatama! Ootame teid! :-)

post

Villa Hortensia

Andke andeks, aga ka see postitus tuleb veel Muhu tuultest kantuna. Külli lahkel loal jagaksin veel oma muljeid nendega, kellele korda läheb ja kes hoolivad.

Väravast sisenejale lihtsalt ei saa jääda märkamatuks munakividest hoone, mis kandis siiani pererahva sõnul veidi alavääristavat nime – kasvuhoone. No tänaseks päevaks on see viga parandatud ja uueks nimeks Villa Hortensia.

See on igati õigustatud nimi – eriti praegu, kui hortensiapuhmad ujutavad üle juba trepiesise. See on kõige imelisem kasvamise, päikeses kümblemise ja pikutamise koht, mis oli oma uue pererahva saabudes peaaegu kogu oma ilu ja väärikuse kaotanud. Aga sellest polnud lugu, sest visioon oli ilmselt Sisustussalong Mustri omaniku Külli peas olemas veel enne, kui ta läbi nõgesevõsa üldse majani jõudis.

Hoonele puhutakse elu uuesti sisse igal kevadel, kui ilmad juba soojemaks minema hakkavad. See on nagu talveaed oma klaas- ja peegelpindadega ning plaaditud põrandaga, osaliselt avatud ja osaliselt klaasitud katusega. Päikesevalgus heidab erilisi varje läbi viinapuuokste ja sarikanukkide. Avatuna kolme ilmakaarde laiade klaasitud kahepoolsete ustega, on see üks osa aiast, kuid siiski piisavalt varjuline paik üksiolemiseks. Ruumi ühes servas on magamisala ja istumisala. Magamiseks on mustast metallist raudvoodi ja seda pehmendab ning ühtlasi kaitseb öiste putukate eest magajat baldahhiinkardin. Voodikate, kardin ning õrnades toonides padjad loovad täiusliku pesa unelemiseks. Pärastlõunasel tunnil väätide vahelt taeva poole silmi kissitades on selge, et metsikud mõtted on need kõige lahedamad! Kui paljud meist ikka laia raudvoodit „kasvuhoonesse“ lohistaksid. :)

Ruumi on sisustatud väikeste, kuid oluliste detailidega, mida esialgu ehk väga ei märkagi justkui kasvuhoonesse paigutada. Mõned küünlajalad või kiviskulptuurid, mida meie Mustri salongis nõutult edasi- tagasi tõstame, mõjuvad siin nii imeliselt ja täiuslikuna. Tasub selliseid pisiasju märgata ka juba poeriiulitel!

Teises servas kasvatab Külli klaasiga eraldatud alal tomateid. Teate küll – sellised tomatid, mis küpsevad üleloomulikult magusaks ja mahlaseks, mida ahnelt kostilised lõunalaual oma taldrikule haaravad… :) Lisaks tomatitele ripuvad kivimüürist kramplikult kinni hoides viinamarjaväädid, mis kannavad sel aastal kobarate viisi marju – ju neile meeldib siis seal kuumuses peesitada.

Kivimüüre ning valitsevat rohelust ning õiteilu peegeldavad seintel olevad peeglid, mis muudavad toa dimensioonid vaevuaimatavaks – kus lõpeb üks ja algab teine vaade, mis peegeldab mida või kus algab õu.

Ühest laiast uksest läbi astudes leiad end lehvivate valgete kardinate vahelt merepoolselt terrassilt. Jällegi tegelikult nii lihtsate vahenditega on muudetud olemine ja emotsioon nii eriliseks. Punutud korvmööbel, kardinad, lai peegel seinal muudavad terrassi talveaia pikenduseks, kui olemine sees liialt palavaks muutub või lihtsalt tunned, et tahad mere äärest tulles tuule eest varju. Siin on imeline just näha, kuidas iga detail peegeldab selle majapidamise kujundajat – teatud rustikaalsus ja metsikus, kuid ometi mingi nõiduslik ja meeletult naiselik puudutus seal juures.

Kõik kombineerituna koduks, kuhu saabumist nad nii väga alati ootavad!