post

Mustri ladu ja selle soe süda

Nagu me kõik, olen ka mina sattunud igasugustesse ladudesse – suurtesse ja väikestesse; avaratesse, kõrguvatesse angaaridesse ja labürinti meenutavatesse, madalatesse keldrilaatsetesse ruumidesse.
Mõne uksel hüüad üksinduses “uhhuuu…”, mõne uksel võtavad sind vastu igavusest haigutavad ja tülpimusest torssis mehepojad. Ei tea…on nad ala- või ülemakstud, vihkavad nad oma tööd või siis just mind, kes ma oma nina nende valdustesse topin. Mine võta kinni.
Nii nagu kõik muugi on Mustris ristivastupidi sellele, mida harjutud nägema, nii on ka meie ladu midagi enamat kui tolmused riiulid, mille vahel aeg-ajalt nukker tõstuk luksub.
Aegu on nähtud siin tõepoolest erinevaid – küll on seal ukse all grilliõhtuid ja sünnipäevi peetud. Peale ägedaid paduvihmasid on ette tulnud isegi laoriiulite vahel kummipaadiga seilamist.
Kui salongis hoolitsevad naised kõige ilusa ja särava eest kontskingadel, siis Mustri laoperemees hoiab niisama õrnalt meie kaupa oma valdustes.
Sama hoolega hoiab ta ka meie naisi.
Alati tõuseb tal kuri korts kulmudevahele, kui madammid mõne “geniaalse” mõttega lagedale tulevad, kuid 12 minutit hiljem on juba teostus detailideni läbi mõeldud  ning laopoisid rivistusse seatud, et  ideega kaasa marssida.
Jõuluaegsed väsitavad kaubavastuvõtud algavad hommikul vara kuuma kohvi ja küpsistega. Töö jätkub lõunal kakaoga ja pärastlõunal teega (poisid kihutavad poodi uute küpsisepakkide järele)
Õhtul veereme kõik suhkrumürgituses koju.
Nõnda meid seal nunnutatakse. Kui on külm, antakse vatijope õlgadele, kui on igav keeratakse raadio valjemaks ja otsitakse madammidele soovilugusid.
Paar kuud tagasi tegi juhatus otsuse kolida ladu kõrvalruumidesse. Ei pea lisama, et see kolimisperiood oli väga töömahukas ja kannatust nõudev aeg. Kast kasti haaval liigutati kaupa üle õue. Ehitati uuesti üles riiulitesüsteemid, uus kontor, uus kauba vastuvõturuum. Vaatamata ületundidele ja väsimusele tervitas aprilli viimane nädal meie mehi uue ja värske tunde ja tujuga.
Mustrile kohaselt polnud tegemist mingi igava präänikupakkumisega vaid tõeliselt vahva tähistamisõhtuga. Õhupallide toreduses ja küünlavalguses lõikasime lahti tordi ning avasime vahuveinid.
Vahel mulle näib, et Mustri süda on küll meie salong, aga ladu tundub olevat kui see, mida tunned tuksumas sõrme randme all hoides. Ta on lihtsalt lahutamatu osa tervikust.

” Uus Mustri ladu meie ees, kus Mustri meeste süda sees!”

Elagu meie poisid!!!!