post

Ettevalmistused jõuludeks

Midagi pole parata – jõulud lähenevad kindlal ja rutakal sammul. Igal aastal, kui oktoobrikuu viimastel päevadel paneme salongi esimese kuuse püsti, sosistavad külastajad pettunult: „Juba jõulud!?“

Aga siis… vaid mõni nädal ja tegelikult kiirustavad nad juba üksteise järel Mustrisse kingitusi ja jõuluehteid ostma. Sel hetkel tunduvad nad tänulikud, et Muster neid oma jõulutuledes ootab. Aeg läheb nii kiiresti.

Meie tõepoolest alustame varakult, aga just sellepärast, et kõik õigeks ajaks ilusti valmis jõuda. Esimest advendiküünalt süüdates tahame ka rõõmu tunda oma kaunitest väljapanekutest ja ilusast kaubast. Ei taha enam istuda salongi tagaotsas kastikuhjade vahel ja mullikilest klaasmunasid välja harutada. Jõuluväljapanekute tegemine on ikkagi meie jaoks loominguline protsess ja nõuab aega! :-)

Algus on alati tormiline. Nädalapäevad tagasi lõppes @Home´i poolel seinaehitus ja me proovisime oma elamist selle järgi paremini sättida. Nõnda kujuneski välja, et kassa nihkus hoopis ruumi keskosa poole ja aknaalune sai uue settingu jaoks ruumi juurde. Kokkuvõttes oli see lahendus meile meeltmööda kõigile. Hommikul asja naistega arutades, tundus ettevõtmine suur ja tülikas, kuid õhtuks plaksutasime oma tublidele meistritele ja nautisime  kordasaanud saali ilu. Aga ega siis sellega asi piirdunud. Saanud värskustandvast muudatusest inspiratsiooni, kukkus ka Mustri pool oma seinu lammutama. Merle käis nõutuna pool päeva ringi, mingi tünn, pann või oks näpus ja tundis suurt raskust eesseisvate päevade pärast. Külli oma sädemeid pilduva pilgu ja naeruga pani aga kogu seltskonna ühise eesmärgi nimel end liigutama. Sellised eksprompt tekkivad ideed, plaanilahendused ja mõttevälgatused on meil Mustris üpris tavalised ja keegi enam ei imesta, kui rahulikuna näiv päev võtab tuurid nii üles, et kontor kolib järgmisesse nurka või paar vaheseina nihkub sinna ja tänna. Mitte miski ei pane imestama. Merle lihtsalt ohkab! Janek ütleb: „Saab ikka!“ ja Argo ütleb tavapäraselt: „Täna ei saa!“ ning vurab  ehituspoodi kipsplaate tooma, tulles tagasi veidi rahunenuna ja koostööaltimana.

Mõni tund hiljem viskab Janek juba vastvalminud seinale tapeeti peale ja naised tiirutavad tema ümber pildiraamide, peeglite ja küünlajalgadega, et saaks juba kõik paika sättida.

„Oodake nüüd! See peab kuivama! Ei saa kruvisid panna veel. Ära pane seda tooli siia ette! Ära tassi neid vidinaid siia jalgu!“. Aga naised ei saa ju parata, et nad nii kujundustuhinas on… Looming nõuab oma tempot ega hooli mingi liimi kuivamisajast. Vaimusilmas ripub juba lühter juba laes ja särab peegel seinas.

Sagimise vahel soovib üks klient kassas tasuda keraamilise kuusepuu eest ning siiralt imestades hüüatab Veronika: „Issand, proua! Ma pole meil näinudki sellist kuuske! Ilus kuusk! Ei no tõesti…. Ega ei jõua kõike siin näha! Kust see siis nüüd tuli!?“  Proua rõõmustas, et nii hinnatud toote leidis ja kuusk pakiti hoolikalt paberisse.

Päkapikke, jõulukonnasid ja inglitiibadega poisse riputame ringiratast. Uus rinnuni kõrguv kast sõidab sisse tagantuksest ja osavalt paigutatakse kõik salongi peale laiali. Mari vaatab kõrguvaid kuhjasid kärudes ja põgeneb nurga taha, sest see pilt, mis avaneb, on tema sõnade järgi „kobrutav“ lopsakus, mis ei haaku mingist otsast tema olemuse ega ideega. Eks see „kobrutus“ veereb talle käruga järgi ja pääsu pole.

Lõpptulemusena teevad nad ikkagi koos Merlega taas kord imelised settingud, mis salongi kaunistavad ja inimesi inspireerivad.

Kõige selle keskel üritame olla olemas ka oma klientide jaoks. Nii, et ära olge kohkunud, kui kogu kassa-rahvas on kusagile laiali jooksnud ja teenindajaid nagu polekski. On küll! Otsige kuuskede juurest! Kindlasti jälle riputavad mingeid kulinaid seal! Või minge sinna, kust kostub naer. Teate, igal koosoleku lõpus saame traditsiooniliselt riielda meie juhataja Jane ja Külli käest ka : „… ja kuulge naised. Katsuge nüüd ohjeldada ennast! Inimesed kõnnivad salongis. Teie naerate nii, et kliendid ukse taga tänaval ka kuulevad. Klaasid värisevad riiulitel. Kontrollige ennast ikka natukenegi! Eks ole!“  Ja me muidugi naerame selle peale veel kõvemini, sest Külli oma nakatava naeruga on esimene, kes selleks taas loa annab!

Naer pidigi olema terviseks!

Ilusat nädalavahetust! :-)