post

Mari

Ma olen mitmes postituses maininud nimepidi meie kollektiivi liikmeid just nii, nagu te kõik peaksite neid isiklikult teadma ja tundma. Ilmselt paljud püsikliendid juba nägupidi teavadki, kuid et veidikene orienteerumist lihtsustada, siis otsustasin neid naisi teile veidi lähemalt tutvustada. :) Nende endi nõusolekul muidugi mõista…

Kes on see naine, kes jäädvustab Mustrit ühe ja teise nurga alt, kihutab mööda salongi ja tuuseldab kõikvõimalikes nurkades? Iga natukese aja tagant võtab prillid ninalt ja keerutab sangapidi sõrmede vahel, et pidada sekundipikkust mõttepausi? Siis prillid uuesti ninale ja läinud ta kiirel sammul ongi. Konstruktiivne kriitika tema tuules lehvimas, jättes maha mõttepausi, mida teised mõnda aega veel paigal seistes seedivad. Krõbeda ja otsekohese ütlemisega ta muidugi on, kuid arvamus on alati aus ja selles osas ka siiski teretulnud.

Tema nimi on Mari.

Mustri perega liitus ta umbes aasta tagasi. Värske veri, kui nii võib öelda teiste veteranide kõrval, kellel saab juba 10 aastat täis. 😀

Minu esimene lähem kokkupuude Mariga oli aasta alguses, kui külastasime koos komandeeringu korras Taanit. See oli tore ja meeleolukas reis.  Mari on nii muheda ja vahetu olemisega, et kerge on unustada vanusevahe ja raske on kuidagi ebamugavalt tema seltskonnas end tunda. Teda ei heiduta mingi teisejärguline ebamugavus. Vabalt paluks võtta, kui taevast tuleb paduvihm, vaja istuda 6 tundi mingis räpases lennujaamas, hilineme bussile, eksime pimedas  linnaservas või peame loobuma mõnest mugavusest hotellis. Ongi seiklus ju!

Tal on täiesti teadlik ja omamoodi maitse. Stiilne ja konservatiivne. Ei suuda isegi meie satsiliste alusseelikutega mustri naised teda karvavõrragi usku muutma panna. Mustad lakknahast „meeste“ kingad, range joonega kleit või just lahedama joonega „meestekas“ pluus. Aga värvid ja mustrid… julged!!! Ja minu meelest see ongi nii temalik – olles väliselt konservatiivne, on tema sisemus ja hing möllu täis. Ma arvan, et minu silmad pole sellist möllu näinudki! Hetkekski ennast kaotamata, sulandub ta nii noorte, vanade kui ka omaealiste seltskonda nõnda, et kõik unustavad põlvkondade vahe.

Mari on lõpetanud tegelikult Tallinna Tehnikakõrgkool (tol ajal  Tallinna Ehitus- ja Mehaanikatehnikum) arhitektuuri ja sisekujundus erialal ja töötanud pikka aega just sisekujunduse valdkonnas. ARS mööbli konstruktorina (10 aastat), siis ajakirjanduses arvutigraafikuna ja reklaamitegijana (7 aastat).

Mingisuguses muutuste tuules sattus ta Sotka ja Asko mööblikauplusesse, kus ta pikemat aega (14 aatat)  paikne oli. Kahtlemata tuli sealt tohutu pagas, mis eeskätt distsiplineeris just müügi ja töö korraldamise osas. Ilmselt sellepärast on tal ka teinekord nii raske taluda meie sellist family-stiilis bla-blaa´tamist ja tööteemadest kõrvalekaldumist.

Tegelikult kujundamise kõrval on aga üks veel väga oluline hobi. See on nimelt fotograafia. Huvitaval kombel viib üks asi alati teiseni. 2007 aastal selle hobiga tagasihoidlikult alustades, on nüüdseks kasvanud see juba tõsiseltvõetavaks harrastuseks.  Mari liitus toona väikese huvigrupiga juhuse tahtel internetis ja esialgu anonüümsetena ja vaid online vahendusel suhtlevast ringkonnast on tänaseks kasvanud ühtehoidev ja üksteist motiveeriv sõpruskond, kes koos põnevaid fotomatkasid ja muid erilisi ettevõtmisi korraldab. Kõigil oma fotokad, objektiivid kaelas kõlkumas ja seljakotid seljas, sööstavad nad metsa, laande või mere äärde , et püüda kauneid hetki kaadrisse.  Ja tulemus jätab tõepoolest vaatajasse jälje.

Mari ise ütleb, et ta ka ilma kaamerata ringi käies, haarab paratamatult ainult kõikvõimalikke kaadreid, kompositsioone ja nurkasid, mida ja kuidas võiks pildistada. Seda kiusatust nägin temas tõepoolest igal sammul, kui koos välislähetusel olime. Bussiga sõites ja aknast välja piiludes ta ainult seletas „ No vaata, millise pildi siit saaks! „, „Vaata nüüd seda valgust seal!“ , „Sa vaata milline värvide kompositsioon!“ Lõpuks ma tõmbasin oma pea eest ja lubasin tal rahumeeli teha läbi akna umbes 100 pilti sõidu ajal, mis kestis 15 minutit.  Selline kirg on ikka kadestamist väärt!

Mingitpidi on Mari leidnud läbi selle enese ja oma väljundi. Tundub, et ta elus on kõike parasjagu. On töö, on pere, on oma saar, kuhu peitu pugeda. Koht , kuhu minna kui hakkad end kaotama või väsima. Mõtle , kui hea, kui seal saarel on ka veel keegi ootamas! :-)

Imeliste piltidega saad kohtuda sellel aadressil: http://mariprikenfeld.blogspot.com.ee/

 

post

Postimehe ajakirjanike külaskäik

Vahepealsed päevad, nädalad on linnulennul möödunud. Ma ikka aeg-ajal istun oma arvuti ekraani ees ja mõtlen, millest teile kirjutada. Mis oleksid need põnevad nopped meie päevast, mille peale te end mõnusalt istuma ja lugema seate.

Päike on paistnud küll, aga need hallid ja jahedad sügishommikud hakkavad juba võitu saama ja suvist päevitust matma. Mõte käib aeglasemalt ja madalama kaarega just nagu päike.

Nõnda oleme meie ka tööl otsimas uut jõudu, et kuidagi end ümber häälestada ja eneses see sisemine naeratus uuesti üles leida. Võtab morniks, kui hommikul otsid oma mantli ja kaabu välja ja vantsid üle härmas tänava bussipeatuse poole…

Nii… aga kui just täna mõtleksime teistmoodi… proovime mõelda, et iga päev on väärt vaatamist ja kohal olemist. Imeline on kindad kätte tõmmata ja koduuks enda järel sulgeda. Õhk on hommikuti nii erakordselt karge ja värske, et võib juba paari sisse- ja väljahingamisega oma rahutu öö ja magamatusest sasipuntrasse tõmbunud mõtetega jumalaga jätta. Lihtsalt mõnus!

Sellise enesetundega kolmapäeval tööle tulles, oligi päev ilusam ja rõõmsam. Seda enam, et uksest astusid sisse Postimehe kodukauniks.ee vanemtoimetaja Kristel ja fotograaf Liis, kes hirmsas tuhinas olid valmis sukelduma sisustusaksessuaaride ja tapeetide sügistrendide teemasse. Kuidagi on kujundenud meis selline mõnus koostöö, et nad ikka meid üles leiavad ja mõtteid/ideid vahetavad.

Ma ütlen ausalt, et ei tunne end väga kindlalt kaamera ees ja eelistan iga kell pigem kirjutada. Kaamerasse rääkimine tundub hirmutav, sest hiljem ei saa teha oma jutus ühtegi vigadeparandust. Vaatad üha uuesti seda paari minutit läbi ja mõtled, et no mida jutt. Seda ja teist oleks võinud hoopis rõhutada ja lisada, või mõne asja hoopis ütlemata jätta. Mis asja ma seal kätega nõnda vehin, kuhu ma nüüd oma jutuga jõuda tahan jne. Mida rohkem vaatad, seda hullemaks läheb. Lõpuks olen ma juba veendunud, et ilmselt oleks võinud juuksed kuidagi normaalsemalt sättida sel päeval või mingi erksamat värvi salli kaela visata…

Nojah… aga kui sind sinna prozektori valgusesse lükatakse ja mikrofon ette pannakse, siis pole siin enam midagi vaadata ega pikalt arutleda. Peaasi, et väga putrama ei hakka.

Selline see siis sel korral välja kukkus. Oluline sai ikka vist vaatamata kõigele öeldud ja loodetavasti mingi kasulik info sellest ka nii mõnegi kõrvu kostub!

Ühesõnaga! Meil on hullult lai ja ilus valik tapeete!!! Tulge ja vaadake ise! :-)

Lingi videole leiad siit:
http://kodu.postimees.ee/3362843/video-kuidas-koju-tapeeti-valida