post

Üks asi, mis ihukarvad püsti tõstab ja juba eelneval õhtul peapööritust, kerget iiveldust ja õhupuudust tekitab, on iga poole aasta tagant toimuv salongi inventuur.

Isegi mõned kliendid vangutavad selle mõtte juures kaasatundvalt pead. „Issand, kas te peate kõik selle pudi-padi üle lugema?“ Me vangutame koos nendega ja ütleme, et „Nojah.“

Inventuuri esimesel õhtul on tööl olijad juba õhtuks kapsastunud ja veeretaks end hea meelega valutavatel jalgadel koju. Nii lihtsalt aga ei pääse.

Jane oma raudse närviga veab terve salongi sika-saka roosat pakkepaela risti üle põranda ja jaotab kogu poe nõnda erinevateks tsoonideks.

Võetakse loosi, millise alaga keegi tegelema hakkab. Mitu inventuuri järjest vaevles loosi tahtel vaene Elerin kardinakuhjas ja iga kolme tunni tagant oli kuulda nukrat ohet, sest kuhjad ei tahtnud väheneda, aga tunnid kulusid küll imelisel kiirusel.

Veronika loosi ei võta. Viskab kontsad jalast ja turnib iga kord oma kassa ümbruses. Vaheldumisi  pukkide otsas, et lugeda ingleid lae kohal, siis põlvili kassa alla lugema kristalle.

Igaüks meisterdab endale oma vahenditega pesa-laua, millele saab sülearvuti panna, et seda siis vaikselt sentimeeter haaval edasi nihutada. 00 3

Signe istus sel korral nõutult leiunurgas ja luges muu hulgas tekstiilist salvrätte, mis on meie müügiartikliks olnud vist aastast 2005, harutas ükshaaval lahti sahtlid-karbid, mis panid vaheldumisi üllatuma ja appi karjuma. Jah, igasuguseid huvitavaid tooteid ilmub kapinurkadest välja.

Samas lähemal uurimisel selgub, et need on täitsa asjalikud, kui uuesti õigesse konteksti paigutada. Signe arvab ka, et no teoreetiliselt võib ju mõnel inimesel just rohelisi tekstiilist salvrätte vaja minna… Tuleks need ikkagi paremini ja nähtavamale asetada.

„Ei no, why not,“ mõtlen mina. Christmas is coming!

Niisiis sukelduvad naised kappidesse ja iga viimne kui ese tõstetakse oma kohalt, vaadatakse, loetakse, sisestatakse ja asetatakse õrnalt tagasi.

Toimub aga täielik elavnemine, kui Jane hakkab rõõmsalt hõikama, et toit on tellitud ja kohe-kohe võib sammud seada ühissöömingule.

Tolmused, näljased, kuklas krunnid ja dressipüksid  jalas sahisemas, imbub igaüks oma kuhja tagant välja ja võtab rõõmuga osa muljete jagamisest.

„Issand, ma leidsin mingi kõvera küünla!“ karjatab Mari ja näitab kõikidele välja sirutatud sõrmede vahel kuumast longu vajunud küünalt. „ No kas meil peab selline asi siin olema?!“

Lisaks on tal kusagilt nurga tagant välja toodud terve kast sama „väärtusliku“ kaubaga ning ta seletab ennast unustavalt  ja iseendale küsimusi esitades „No mis see on, ahh?“ , „Ja, mis see on…mingi katkine lambijalg…“ või „No sellest asjast ei saa üldse aru…“ Ega me ei saa keegi, aga üldiselt on suurem osa neid asju juba näinud, imestanud ja riiulile järgmist inventuuri ootama pannud. Mari on lihtsalt aktivist, kes ei lepi mingisuguse korralagedusega.

Pitsa kõigil söödud, asume jälle tegutsema!

Sel korral oli laupäeva õhtu eriliselt ilus ja hinnatud kui viimane soe suvekuu päev, kuid kes soovis, see jõudis veel linna  seda ilu nautima. Katrin oli küll järgmisel päeval nii salakavala näoga, et võis juba välja lugeda, et ega tema õhtu seal @Home´i tagumises seinas seebidosaatoreid lugedes ei lõppenud. :-)

Mina läksin koju ja õõtsusin oma aias kiigel, sest õhtu tundus ka nõnda ilus – oma koduküünalde keskel. Täiskuu, augustiöö sumedus ja soe õhk muutsid kindlasti selle hilisõhtu kordumatuks. Eriline, mõtlesin ma! Väga eriline!

Järgmisel hommikul rivistusime taas oma roosade paelte järgi ja töö läks edasi. Kes ümises muusikaga kaasa, kes kordas vaikselt enda ette numbreid, kes meenutas vaikides oma eilseid elamusi.

Kokku tõi meid taas lõunasöök ning laiali viis õhtutundide saabumine.

Selleks korraks tehtud! Uhhh….

00 1 00 2

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga