post

Mustri sügis

Mustri argipäev pole kunagi lihtsalt mingi suvaline päev. Ega hommikul ei aima keegi, kuhu õhtuks välja jõutakse.

Hiljuti saime teada, et meie kauplusepinna haldaja ampsab endale ühe tüki @Home’i ja peame loovutama suure vitriinakna koos jupikese salongipinnaga.

Jälle kopereerusime ja hakkasime asju eest tõstma. Esialgu tunduvad sellised ettevõtmised täiesti ahastamapanevad. Mingil hetkel aga unustame selle tegevuse lõputuse ning vaadates mummulises kleidis, mummuliste pärlitega ja mummulise käekellaga ringli lendlevat Merlet, kelle nägu särab, kui tegemist on mis iganes rohelise asbiraagus-benodictus oksaga (või mis iganes selle asja nimi oligi nüüd…), saab rõõm ja koostegemise lust võitu.

Kui müügile saabusid möödunud nädalal dekoratiivkõrvitsad, siis ilmselt polekski uut teemat Mustris vaja vähemalt kolm nädalat tõstatada, sest  rõõmu on nendest meie enda naistel olnud juba ülemõistuse palju. Jääb loota, et kliendid jagavad meie vaimustust! Vaadake ometi seda väljapanekut peaukse kõrval!!! :)

Nii, kaldusin ise ka teemast kõrvale… Kuhu ma nüüd jäingi?

Igatahes – tõstame jälle asju eest ja ette. Tuleb üks suurem lammutamine, põristamine ja ehitustöödega leppimine. Vaene Katrin peaks juba hommikul paar rahustavat hingamisharjutust tegema, sest @Home’i  kassa saab olema just seal, kus kilesein püsti tõmmatakse ning trellide ja kirkadega kiivrites onud sisse ja välja hakkavad lippama. Vaesekene! Pea vastu!!!!

Sel ajal kui me seal tervet elamist, kassat, magamistuba ja muud asja lohistasime ja mahutasime, jooksid Mari ja Merle õhinaga oma pottide ja kõrvitsatega. Mari torkis ikka siit ja sealt mingi tühja-tähjaga ja lõpuks loobus meie nurka piilumisest.

Kärt, õnnelik ja heljuv nagu ta viimasel ajal kipub pidevalt olema, oli õnnelik isegi siis, kui ma kell neli pärastlõunal salli kaela viskasin ja üle õla hüüdsin, et see bardakk jääb kõik talle homseks likvideerimiseks.

Jumal eest, täiesti õnnelik oli! Vot mõni mees ikka oskab naist õnnelikuks ka teha! Naine võib siis isegi lõputuna tunduva kaose keskel seista ja naeratada endamisi.

Jälle kaldusin teemast kõrvale…

Nii, et kui te satute lähinädalatel meie poodi, siis keskenduge kõrvitsatele, uutele rohuokstele ja püctus-cactus-rosus (?) õitele, mida Merle täiesti vapustavalt seab ja kindlasti varuge aega, et süveneda Mustri uutesse sügisestesse kompositsioonidesse.

Mari möllas kolm päeva jutti ja ilmselt ei raugenud hoog ka öösel, sest hommikul saabudes oli tal juba unes mingi nurk jälle valmis kujundatud. Jäi ainult mõte teoks teha. Vot selline hoog oli naisel sees!!! Ja muidugi kõik kukkus imeliselt ka välja.

Tulge meie juurde sügist vaatama! Ootame teid! :-)

post

Inventuur

Üks asi, mis ihukarvad püsti tõstab ja juba eelneval õhtul peapööritust, kerget iiveldust ja õhupuudust tekitab, on iga poole aasta tagant toimuv salongi inventuur.

Isegi mõned kliendid vangutavad selle mõtte juures kaasatundvalt pead. „Issand, kas te peate kõik selle pudi-padi üle lugema?“ Me vangutame koos nendega ja ütleme, et „Nojah.“

Inventuuri esimesel õhtul on tööl olijad juba õhtuks kapsastunud ja veeretaks end hea meelega valutavatel jalgadel koju. Nii lihtsalt aga ei pääse.

Jane oma raudse närviga veab terve salongi sika-saka roosat pakkepaela risti üle põranda ja jaotab kogu poe nõnda erinevateks tsoonideks.

Võetakse loosi, millise alaga keegi tegelema hakkab. Mitu inventuuri järjest vaevles loosi tahtel vaene Elerin kardinakuhjas ja iga kolme tunni tagant oli kuulda nukrat ohet, sest kuhjad ei tahtnud väheneda, aga tunnid kulusid küll imelisel kiirusel.

Veronika loosi ei võta. Viskab kontsad jalast ja turnib iga kord oma kassa ümbruses. Vaheldumisi  pukkide otsas, et lugeda ingleid lae kohal, siis põlvili kassa alla lugema kristalle.

Igaüks meisterdab endale oma vahenditega pesa-laua, millele saab sülearvuti panna, et seda siis vaikselt sentimeeter haaval edasi nihutada. 00 3

Signe istus sel korral nõutult leiunurgas ja luges muu hulgas tekstiilist salvrätte, mis on meie müügiartikliks olnud vist aastast 2005, harutas ükshaaval lahti sahtlid-karbid, mis panid vaheldumisi üllatuma ja appi karjuma. Jah, igasuguseid huvitavaid tooteid ilmub kapinurkadest välja.

Samas lähemal uurimisel selgub, et need on täitsa asjalikud, kui uuesti õigesse konteksti paigutada. Signe arvab ka, et no teoreetiliselt võib ju mõnel inimesel just rohelisi tekstiilist salvrätte vaja minna… Tuleks need ikkagi paremini ja nähtavamale asetada.

„Ei no, why not,“ mõtlen mina. Christmas is coming!

Niisiis sukelduvad naised kappidesse ja iga viimne kui ese tõstetakse oma kohalt, vaadatakse, loetakse, sisestatakse ja asetatakse õrnalt tagasi.

Toimub aga täielik elavnemine, kui Jane hakkab rõõmsalt hõikama, et toit on tellitud ja kohe-kohe võib sammud seada ühissöömingule.

Tolmused, näljased, kuklas krunnid ja dressipüksid  jalas sahisemas, imbub igaüks oma kuhja tagant välja ja võtab rõõmuga osa muljete jagamisest.

„Issand, ma leidsin mingi kõvera küünla!“ karjatab Mari ja näitab kõikidele välja sirutatud sõrmede vahel kuumast longu vajunud küünalt. „ No kas meil peab selline asi siin olema?!“

Lisaks on tal kusagilt nurga tagant välja toodud terve kast sama „väärtusliku“ kaubaga ning ta seletab ennast unustavalt  ja iseendale küsimusi esitades „No mis see on, ahh?“ , „Ja, mis see on…mingi katkine lambijalg…“ või „No sellest asjast ei saa üldse aru…“ Ega me ei saa keegi, aga üldiselt on suurem osa neid asju juba näinud, imestanud ja riiulile järgmist inventuuri ootama pannud. Mari on lihtsalt aktivist, kes ei lepi mingisuguse korralagedusega.

Pitsa kõigil söödud, asume jälle tegutsema!

Sel korral oli laupäeva õhtu eriliselt ilus ja hinnatud kui viimane soe suvekuu päev, kuid kes soovis, see jõudis veel linna  seda ilu nautima. Katrin oli küll järgmisel päeval nii salakavala näoga, et võis juba välja lugeda, et ega tema õhtu seal @Home´i tagumises seinas seebidosaatoreid lugedes ei lõppenud. :-)

Mina läksin koju ja õõtsusin oma aias kiigel, sest õhtu tundus ka nõnda ilus – oma koduküünalde keskel. Täiskuu, augustiöö sumedus ja soe õhk muutsid kindlasti selle hilisõhtu kordumatuks. Eriline, mõtlesin ma! Väga eriline!

Järgmisel hommikul rivistusime taas oma roosade paelte järgi ja töö läks edasi. Kes ümises muusikaga kaasa, kes kordas vaikselt enda ette numbreid, kes meenutas vaikides oma eilseid elamusi.

Kokku tõi meid taas lõunasöök ning laiali viis õhtutundide saabumine.

Selleks korraks tehtud! Uhhh….

00 1 00 2