Ma kutsun sind laidude vahele, kõrkjatesse peidetud paadisadamasse, kuhu paadid randuvad vaid kutset kuuldes. Aga kutse peale tõstavad nad aerud kõrgele taeva poole ja annavad märku oma tänulikkusest.

Mina olen oma tänulikkuses täna siin. See on koht, kus tunned, et midagi muutub su sees. Tunned, et tahaks kohe midagi heledat ja lehvivat enese ümber, et juuksed oleks juba merest niisked ja tuulest krussis randumise hetkest alates.

Horisont on erinev. Vesi on ümber jahutav ja argipäevast eemale loksutav. See koik annab mõtetele mingid uued mõõtmed. Aitab ennast avastada ja lohutada. Ütleb, et sa oled olnud tubli ja jaksad homme ka. Nõnda õõtsud võrkkiiges ja rammestus kannab. Siin on kaunis, kodune, lummav. Täis ideid ja mõtteid, mida iga Mustri klient ahmiks ennast unustava ahnusega. Vahel tundubki, et siin just ongi Mustri algus ja sünd. Või teisalt… Siin on see ehedaim näide, mis sünnib Mustrist enesest. Mine siis võta kinni.

Külli, kes on nii Mustri kui ka selle pisikese paradiisi looja, on uskumatult lihtsate vahenditega muutnud selle koha paeluvaks igaühele. Ta näitab väga olulisele osutades, et loodus annab sulle tavaliselt kätte kõik vahendid. Annab valguse ja annab varjud, värvid ja vormid. Inimene ainult peegeldab seda läbi oma silmade.

Külli silmades on sädemed, segamini õunapuude ja hortensiapottidega. Me astume mööda aeda ja armastus oma maakodu vastu peegeldab igas peeglis, mis on riputatud kõige ebatavalisematesse kohtadesse – vana munakividest laotud müürile, paadikuuri, kuivkäimlasse. Need kõik alustavad maailma peegeldust päikesetõusus ja kutsuvalt süttivad nendeski tulukesed, kui õhtupimedus aeda jõuab ja tuled aias põlema pannakse. Peegeldavad lühtrid õunapuudes ja säravad küünlad meelitavad tantsima. Panevad armumist ootama või kõigesse ümbritsevasse seal samas armuma. Argipäeviti Muhus toimetades, kihutab Külli paljajalu üle õue küll mannergute, reha, aeru; puhta pesuga, kanatoiduga, labida, haamri, kruvikeeraja, marjaämbri ja mummulise kohvitassiga, koerad kannul.

Ta tutvustab meile seekord oma viimast kätetööd – pisikest külalistemaja merekaldal kadakate vahel. See on lihtsa konstruktsiooniga laudistest kokku naelutatud majake. Seest on seinad, põrand ja lagi valgeks värvitud. Ruumi keskel on suur voodi, mis on kaetud musta muhutikanditega kaunistatud kattega. Akna all on valge harkjalgadega kirjutuslaud. Modernsed ja rustikaalsed detailid vaheldumisi hakkavad siin koos nii hästi tööle. Ruumis domineerivad sinised ja mustad kontrastid mõjuvad meeldivalt kargelt, sest seal samas muudab kõik mahedaks läbi laiade klaasuste sisse voolav rohelus.

Madammid on kõik ammu üksmeeles nõustunud, et see koht ongi PUHKUS ning selle igat aspekti on näha ja tunda siin igal sammul.

Vot sellise lugu on Muhus, kuhu aeg-ajalt turtsuv praam meid toob ja laisalt üle ääre heidab, andes nõnda loa puhkuseks. See on koht, kuhu meie madammid põgenevad, et näha, mida kõike suudab see Mustri träni siin teha.

Armas lugeja, minul pole selleks piisavalt häid sõnu, et kõike seda kirjeldada. Üks pilt pidavat rohkem ütlema kui tuhat sõna! :)

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga