post

Mustri muusad

Sellel imelisel augustikuu sügishõngulisel laupäeval istuvad teie ees kolm muusat- Anna, Laura ja Liisa, kel voolab Mustri legend ja loovus juba sünnipäraselt veres. Need noored, kaunid naised toimetavad ema jälgedes ja võtavad teid samuti avatud südamega Mustris vastu. Suvel loovad ilu Muhus ja sügisel jagavad inspiratsiooni linnas.

Annika Metsla jäädvustas neid Muhus mõrrakuuri ees.

Red hot chilli sisters… Nagu ta neid nimetas…. ?

image image image

post

Pisike @home

Kuigi Mustrit teatakse peamiselt just väga romantilise kaubavaliku poolest, siis tegelikult on selle sitsi-satsi tagumises seinas peidus ka veidi rangema moega osa – @home.

Võibolla ma pole päris erapooletu siinkohal, sest @home on mulle endale nagu alati südamelähedasem tundunud ja ehk rohkem minu enda kodu kujundamist mõjutanud, kuid sellegipoolest – tegelikult on ju praegu sisustuses valdavalt hakanud figureerima just skandinaavia lihtne, karge ja rangema joonega disain. Loomulikult on läbi aegade alati olnud ja jääb ühe või teise stiili armastajaid, aga sellele vaatamata võib tõdeda, et paar aastat tagasi oli vaene väike @home varjusurmas, sest moes oli roos ja roosa. Mul on nii hea meel, et praegu saab jälle tõdeda, et see osa on veidi tasakaalustunud taas modernsema poolega.

Tumedaid värve seinas ei tasu karta!

Tumedaid värve seinas ei tasu karta! Nende taustal tuleb hele mööbel hästi esile.

@home´i madamm Katrin on nagu @home´i kangelanna ja tõeline daam selle parimas tähenduses, kes oma totaalses rahus mind ettevõtmistes tasakaalustab ja samas alati julgustab. Pole ühtegi toodet, mille ehk isegi 8 aasta tagust pärinemislugu ta ei teaks. Pole pisiasja, mille asukohta ta ei mäletaks.

Hommikul tööle tulles ta juba kaugelt tunnistab, et ühelt riiulilt on müüdud kaks vaasi ja akna alt põdramoluga padi. Peale põgusat süvenemist on tema mure kummutatud ja ikkagi selge, et padi osteti, mitte seda ei pannud hõlma alla mõni pikanäpumees. Kõik on korras seega ja päev võib rõõmsalt alata.

Ega fundamentaalsed asjad ei muutu. Vahel ma ikka plaksutan käsi, kui salongi uut kaupa laiali hakkan sättima. Hommikul ühest otsast alustades ja õhtul teises otsas lõpetades jäävad tuikavad jalad totaalselt tahaplaanile võrreldes rõõmuga, mida pakuvad valminud setting’ud ja kompositsioonid. Nendel hetkedel, kui kaupa tuleb rohkem ja toimetamist on salongis igapäevaselt palju, jäävad mu kodused mööblitõstmised kõik sinnapaika. Elan ennast välja tööl ja kõik kodused võivad ka rahulikumalt hingata.

@home esindab Mustri moodsamat poolt. Praegu moes olevat tööstuslikku, nn. taaskasutuse ja skandinaavia stiili.

Taasleitud vana.

Taasleitud vana.

Skandinaavia stiili iseloomustab eelkõige selle helgus ja kergus nii materjalide kui ka värvide osas. Puhtad jooned, maalähedased materjalid ja neutraalsed toonid on kõik ju tegelikult algselt inspiratsiooni saanud Põhjamaade kargest loodusest. Toonid võivad olla küll jahedad, kuid vormid sellevõrra jälle pehmemad ja laiahaardelisemad, kui oodata julgeks või oskakski.

Praegu ongi moes miksida kokku uut ja vana, rustikaalset ja eriti peent. Nõnda on võimalik saavutada mitmekihiline ja ajaloohõnguline interjöör.

Peamised värvid, mida kõige enam kasutatakse, on valged, murtud valged ja hallid toonid ning pehmed pastelsed pooltoonid loodusest. Aga väga lahe on lisada aktsendina ka ootamatult julgeid värvilaike.

Eestis ei kasutata skandinaavia stiili linnakodudes nii laialdaselt, kui näiteks Rootsis, kuid mõningate nüanssidega ruumi rikastades on võimalik jahedat ühetoonilisust interjööris pehmendada. Just näiteks eelnevlat mainitud julgete värvidetailidega (padjad, tekstiilid, valgustid,vaasid jne). Erineva tooni ja tekstuuriga/viimistlusega puidu kasutamine pehmendab samuti üldmuljet.

Muidugi on olulisi erinevusi, millest peab lähtuma salongi settinguid tehes või siis kodu kujundades. Dimensioonid on juba ruumilises mõttes täiesti erinevad. Oluline on siiski enda ja oma pere vajadusi ja eelistusi silmas pidada. Ja mitte karta ka julgeid lahendusi!!!!

Karge ja valge sööginurk

Karge ja valge sööginurk

Tapeet võib ju olla ka lausa musta-valge kirju, kui ta toetab sümmeetriat ja jääb heaks taustaks olulisele, mis seinale riputatakse ja tuppa paigutatakse.

Ühesõnaga, ma võin seal keset  @home´i hüpata ja kilgata palju tahan, aga lõppsõna jääb ikkagi meie kliendile.

Me püüame omalt poolt tuua välja parima ja teinekorda ka kõige äärmuslikuma lahenduse, et see point võimalikult nähtaval oleks, aga oma koju kasvõi ühte uue asja juurde ostes on ikkagi juba palju värskem tunne ja energia hakkab jälle kuidagi ruumis paremini liikuma. Asjad paigutuvad teistpidi ja paremini.

Näiteks oma esimeses postituses marokopärasest kandikust juttu tehes oli selge, et lillepott, mille ma pool aastat tagasi keldrisse tõstsin, on sinna justkui valatud detail. Ja pealegi omandas täiesti uue ilme mu ettekujutuses rullikeeratud kaltsuvaip kapi nurgas. No see oleks ka ideaalne seal kompotis.

Kandikut mul veel endiselt pole, aga no vaasi ja vaipa ei julge ka enam taaskasutusse tassida. Mine tea…äkki…

Uusi asju vanadega kombineerides , saavad olemasolevad detailid ka just kui uue hingamise. Ühesõnaga tulge ja inspireerige end. Koguge mõtteid ja viige midagi koju kaasa ka.

IMG_1538 IMG_1525 IMG_1521 IMG_1520 IMG_1519 IMG_1515 IMG_1509 IMG_1495

post

Villa Hortensia

Andke andeks, aga ka see postitus tuleb veel Muhu tuultest kantuna. Külli lahkel loal jagaksin veel oma muljeid nendega, kellele korda läheb ja kes hoolivad.

Väravast sisenejale lihtsalt ei saa jääda märkamatuks munakividest hoone, mis kandis siiani pererahva sõnul veidi alavääristavat nime – kasvuhoone. No tänaseks päevaks on see viga parandatud ja uueks nimeks Villa Hortensia.

See on igati õigustatud nimi – eriti praegu, kui hortensiapuhmad ujutavad üle juba trepiesise. See on kõige imelisem kasvamise, päikeses kümblemise ja pikutamise koht, mis oli oma uue pererahva saabudes peaaegu kogu oma ilu ja väärikuse kaotanud. Aga sellest polnud lugu, sest visioon oli ilmselt Sisustussalong Mustri omaniku Külli peas olemas veel enne, kui ta läbi nõgesevõsa üldse majani jõudis.

Hoonele puhutakse elu uuesti sisse igal kevadel, kui ilmad juba soojemaks minema hakkavad. See on nagu talveaed oma klaas- ja peegelpindadega ning plaaditud põrandaga, osaliselt avatud ja osaliselt klaasitud katusega. Päikesevalgus heidab erilisi varje läbi viinapuuokste ja sarikanukkide. Avatuna kolme ilmakaarde laiade klaasitud kahepoolsete ustega, on see üks osa aiast, kuid siiski piisavalt varjuline paik üksiolemiseks. Ruumi ühes servas on magamisala ja istumisala. Magamiseks on mustast metallist raudvoodi ja seda pehmendab ning ühtlasi kaitseb öiste putukate eest magajat baldahhiinkardin. Voodikate, kardin ning õrnades toonides padjad loovad täiusliku pesa unelemiseks. Pärastlõunasel tunnil väätide vahelt taeva poole silmi kissitades on selge, et metsikud mõtted on need kõige lahedamad! Kui paljud meist ikka laia raudvoodit „kasvuhoonesse“ lohistaksid. :)

Ruumi on sisustatud väikeste, kuid oluliste detailidega, mida esialgu ehk väga ei märkagi justkui kasvuhoonesse paigutada. Mõned küünlajalad või kiviskulptuurid, mida meie Mustri salongis nõutult edasi- tagasi tõstame, mõjuvad siin nii imeliselt ja täiuslikuna. Tasub selliseid pisiasju märgata ka juba poeriiulitel!

Teises servas kasvatab Külli klaasiga eraldatud alal tomateid. Teate küll – sellised tomatid, mis küpsevad üleloomulikult magusaks ja mahlaseks, mida ahnelt kostilised lõunalaual oma taldrikule haaravad… :) Lisaks tomatitele ripuvad kivimüürist kramplikult kinni hoides viinamarjaväädid, mis kannavad sel aastal kobarate viisi marju – ju neile meeldib siis seal kuumuses peesitada.

Kivimüüre ning valitsevat rohelust ning õiteilu peegeldavad seintel olevad peeglid, mis muudavad toa dimensioonid vaevuaimatavaks – kus lõpeb üks ja algab teine vaade, mis peegeldab mida või kus algab õu.

Ühest laiast uksest läbi astudes leiad end lehvivate valgete kardinate vahelt merepoolselt terrassilt. Jällegi tegelikult nii lihtsate vahenditega on muudetud olemine ja emotsioon nii eriliseks. Punutud korvmööbel, kardinad, lai peegel seinal muudavad terrassi talveaia pikenduseks, kui olemine sees liialt palavaks muutub või lihtsalt tunned, et tahad mere äärest tulles tuule eest varju. Siin on imeline just näha, kuidas iga detail peegeldab selle majapidamise kujundajat – teatud rustikaalsus ja metsikus, kuid ometi mingi nõiduslik ja meeletult naiselik puudutus seal juures.

Kõik kombineerituna koduks, kuhu saabumist nad nii väga alati ootavad!

Põgenemine

Ma kutsun sind laidude vahele, kõrkjatesse peidetud paadisadamasse, kuhu paadid randuvad vaid kutset kuuldes. Aga kutse peale tõstavad nad aerud kõrgele taeva poole ja annavad märku oma tänulikkusest.

Mina olen oma tänulikkuses täna siin. See on koht, kus tunned, et midagi muutub su sees. Tunned, et tahaks kohe midagi heledat ja lehvivat enese ümber, et juuksed oleks juba merest niisked ja tuulest krussis randumise hetkest alates.

Horisont on erinev. Vesi on ümber jahutav ja argipäevast eemale loksutav. See koik annab mõtetele mingid uued mõõtmed. Aitab ennast avastada ja lohutada. Ütleb, et sa oled olnud tubli ja jaksad homme ka. Nõnda õõtsud võrkkiiges ja rammestus kannab. Siin on kaunis, kodune, lummav. Täis ideid ja mõtteid, mida iga Mustri klient ahmiks ennast unustava ahnusega. Vahel tundubki, et siin just ongi Mustri algus ja sünd. Või teisalt… Siin on see ehedaim näide, mis sünnib Mustrist enesest. Mine siis võta kinni.

Külli, kes on nii Mustri kui ka selle pisikese paradiisi looja, on uskumatult lihtsate vahenditega muutnud selle koha paeluvaks igaühele. Ta näitab väga olulisele osutades, et loodus annab sulle tavaliselt kätte kõik vahendid. Annab valguse ja annab varjud, värvid ja vormid. Inimene ainult peegeldab seda läbi oma silmade.

Külli silmades on sädemed, segamini õunapuude ja hortensiapottidega. Me astume mööda aeda ja armastus oma maakodu vastu peegeldab igas peeglis, mis on riputatud kõige ebatavalisematesse kohtadesse – vana munakividest laotud müürile, paadikuuri, kuivkäimlasse. Need kõik alustavad maailma peegeldust päikesetõusus ja kutsuvalt süttivad nendeski tulukesed, kui õhtupimedus aeda jõuab ja tuled aias põlema pannakse. Peegeldavad lühtrid õunapuudes ja säravad küünlad meelitavad tantsima. Panevad armumist ootama või kõigesse ümbritsevasse seal samas armuma. Argipäeviti Muhus toimetades, kihutab Külli paljajalu üle õue küll mannergute, reha, aeru; puhta pesuga, kanatoiduga, labida, haamri, kruvikeeraja, marjaämbri ja mummulise kohvitassiga, koerad kannul.

Ta tutvustab meile seekord oma viimast kätetööd – pisikest külalistemaja merekaldal kadakate vahel. See on lihtsa konstruktsiooniga laudistest kokku naelutatud majake. Seest on seinad, põrand ja lagi valgeks värvitud. Ruumi keskel on suur voodi, mis on kaetud musta muhutikanditega kaunistatud kattega. Akna all on valge harkjalgadega kirjutuslaud. Modernsed ja rustikaalsed detailid vaheldumisi hakkavad siin koos nii hästi tööle. Ruumis domineerivad sinised ja mustad kontrastid mõjuvad meeldivalt kargelt, sest seal samas muudab kõik mahedaks läbi laiade klaasuste sisse voolav rohelus.

Madammid on kõik ammu üksmeeles nõustunud, et see koht ongi PUHKUS ning selle igat aspekti on näha ja tunda siin igal sammul.

Vot sellise lugu on Muhus, kuhu aeg-ajalt turtsuv praam meid toob ja laisalt üle ääre heidab, andes nõnda loa puhkuseks. See on koht, kuhu meie madammid põgenevad, et näha, mida kõike suudab see Mustri träni siin teha.

Armas lugeja, minul pole selleks piisavalt häid sõnu, et kõike seda kirjeldada. Üks pilt pidavat rohkem ütlema kui tuhat sõna! :)