post

Astuge sisse, palun!

Naljakas lugu. Natuke nagu meie kõigi lugu.  Ehk siis lugu sellest, kuidas igaüks jõuab lõpuks kõige kiuste just sinna, kuhu ta ikkagi jõudma peab. Ükskõik, kui suure ringiga või mistahes keerdkäikudega.

piltKatariina2

Muster on täis inspiratsiooni

Mina olen Katariina  – suur ringitaja, kuid samas Mustri kirglik armastaja. Üks tilluke osa sellest, kes ei väsi imestamast, kui erinevad killud on siin kokku saanud ja muutunud asendamatuks osaks tervikust. Nõnda saab sellest eriskummalisel moel ühiselt hingavast, teineteist toetavast ja väärtustavast seltskonnast ühtäkki su teine perekond. Lihtsalt koht, kuhu sa kuulud ja jäädki kuuluma. Isegi kui lahkud ja sammud hoopis mujale sätid.

Minu soov on sulle, armas lugeja, edasi anda seda, mida me igapäevaselt oma Mustris kogeme ja millega kokku puutume. Millised on meie unised hommikud läbi saju tööle jõudes, millised on erutavad leiud kaubapakendite avamisel; millest ammutame inspiratsiooni ja kuhu põgeneme end turgutama. Millised on meie traditsioonid ja parimad retseptid, mida oma pisikeses ühisköögis jagame. Oh… te ei kujuta ette!!! :-) Viimati söödud küpsisetort marjadega…. või siis veidi aega tagasi pakutud hõrk kõrvitsavorm…

Vaatamata sellele, et meie meeskond on pigem naiskond ja ühistel üritustel hõigatakse ikka  üheskoos eranditult „Elagu madammid!!!!“, siis on meie ridades ka mõned kadunud meeshinged, kes Mustrile kunagi sõrme andsid ja aastaid hiljem peavad tunnistama, et on kogu käest ilma.

Noh, seda rohkem me neid väärtustame, sest nad  sumavad koos meiega läbi selle Mustri mannavahu vapralt kaasa. Kasvatades omale paksu nahka, on nad tuimaks tehtud juba meie kiljatuste ja vaimustuste osas. Meie unustame end oma naiste juttudega ja kohati on värskendav kuulda mõnda kommentaari mehelt, kui ta avaldab oma seisukoha jõulukonnade või tutu-seelikute osas. Arusaamatu näoga vaatavad nad meid, kui minestame vaimustusest uut Morrise tapeedikataloogi sirvides. Neid paneb tõesõna imestama, mida me selles näeme, kuid meid paneb see omakorda mõistma, mida näevad nemad. Kasu on kahepoolne.

Igal juhul madammid hindavad ilu enese ümber. Olles vaimustuses ja uppudes sellesse jätkuvalt igapäevaselt edasi. Pole lihtsalt pääsu. Meie endi kodud peaksid kõigi eelduste kohaselt olema kummist, sest pole võimalik jätkuvalt tassida sinna uusi pütte ja potte, kapikesi ja lauakesi  peale 10 aastast staaži Mustri poes.

No minu kodu kummist pole. On päris väike nagu nii mõnelgi teisel, aga kui saabub tagauksest ilus taburet või abilauake, siis on selle järele täiesti vältimatu vajadus juba samal hetkel tekkinud. Mõni aeg tagasi, kui oli vaja mul maroko stiilis jalgadel hõbedane kandik koju tassida, siis salongis selle ümber kahekümnendat tiiru tehes otsustasin, et mis liig, see liig. Hetkel tuleb eelistada siiski seda taignakaussi ja paberpallidega tulukesi teises poe nurgas. Nõnda siis jäi. Aga kripeldab ikkagi! Palun tulge keegi ja  ostke see ruttu enne minu järgmist palgapäeva ära! Mul tõesti pole seda tegelikult kusagile panna.

No… kindlasti muidugi leiaks selle koha peale hoolikat kaalumist ja otsimist.

Me hindame üksteist ja turgutame end igahommikuste kallistuste ja kiitustega. „Ohh, sul on täna see imeline kleit seljas!“ hüüab keegi või siis „Issand, kui ilus käekott!“  Sellest nagu ei väsi ka. Lähedki poodi ja ostad kingad, sest vähemalt tööl keegi näeb ja kiidab kleidiga sobivust. Asi end kohe kuhjaga ära tasunud.

Õhtul ei lahku me kunagi üksteist kallistamata.

„Kallis, ole siis tubli! Millal me nüüd näeme?“ ütleb Veronika soojalt emmates. Vahel ma mõtlen, et kas jumala eest talle tegelikult ka see korda läheb, aga no ausalt – seda on võimatu lõpuni selgeks teha, kui ta nii soojalt ja kaasaelavalt seda alati lausub.

Jah, me siis kallistame ukse peal ja parklas ja läheme lahku soojade tunnetega, et hommikul taas üksteist nõnda tervitada ja pikale tööpäevale vastu astuda.

Seega andke meile andeks meie kohatine ehk isegi sobimatu omavaheline emotsionaalsus tööpostil, aga me lihtsalt suhtume kõigesse naiseliku kirega. Olgu siis selleks käekott, kõrvitsavorm või Morrise tapeedirull.

Teisse suhtume ka! Ilma teieta poleks ju ka meid. Lahkus ja sõbralikkus toob teid kohe meie tagatuppa. Teie naeratuse peale naeratame eriti laialt! Kiidusõnade peale tahaks teid kohe kallistada! :-)

Loodan, et see alustatud blogi on inspireerivaks teejuhiks Mustri maailma!